Õnneks ei meenunud mulle see lootusetult hilja. Võtsin ruttu kaane korraks maha, puistasin humalakotikese sisu pruuli sisse ja panin kaane näuhti peale tagasi. Nüüd lasin veel paar päeva seista, et juurde tuleks üks korralik humal.

Villimise päeval pistsin nagu ikka automaatsifooni kääritusnõusse, pumpasin korra, aga mida ei tulnud, oli õlu. Daah! Humalad olid ummistanud sõelad, filtrid, kraanid. Egas midagi. Võtsin sifooni välja, lasin vee tagurpidi läbi ja pistsin uuesti kääritusnõusse. Seekord olin juba targem. Panin sifooni otsa humalate võrkkotti, et see hoiaks humalad kinni ja kui ots juba sees, siis tõmbasin selle võrgu ära. Asi töötas nagu kellavärk. Ja siit tuleb nüüd tarkusetera algajatele: „Pane juba kohe kuivhumalad riidest kotti või peene silmaga võrgust kotti sisse, siis hiljem lihtsam.

Edasi toimetasin nagu ikka. Ja nagu ikka ootasin juba seda käsitööõlle maitset. Õnneks oli mul varasemast pruulimisest varud olemas, seega elasin need kaks nädalat ootusärevalt kenasti üle.

AEG ON KÄES! Korraliku pauguga lendas traatkork pealt, mis tähendab, et mull mängust välja ei jäänud. Valasin tulemuse klaasi. Värvuselt pigem selline tumedapoolsem merevaik, aga ikka mõnusalt selge ja tummine. Nagu me teame, siis vaht tekib ka vastavalt valamise tehnikast, kas siis paksem tort või väiksem kirme.  Maitsesin – õnnestus! Täidlane, aga siiski kerge. Piisavalt mõru nagu üks õige IPA käsitööõlu olema peab. Ja ei saa jätta enda teada, et mida nädal edasi, seda küpsemaks, puhtamaks ning mõnusamaks maitse läks. PROOSIT!