Kuigi mina isiklikult võin ennast nimetada IPA fänniks, siis pean tunnistama, et ma pole seda ammu teinud ega samuti ka joonud. Põhjus on lihtne, lihtsalt nii palju korraga tahan teha ja proovida. No ja kuna mu naine pole suuremat sorti üldse mitte mingisuguse õlle armastaja, siis pean vahepeal tema meeleheaks panema käima ka mõne siidri ja veini.
Aga see selleks. Nüüd on käes aeg pruulida üks mõru märjuke. IPA austajad juba teavad, et sellel on oma kindel maik, mille üheks äratuntavaks komponendiks ongi mõrudus. Seekord langes valik ohtra humalavihaga õllele nimega VIHANE VIIKING. Sellel on kaasas ka kuivad humalad.
Ühesõnaga panin õlle käima nagu ikka. Lugesin juhiseid, järgisin vastavalt kasutusjuhistele lisatava vee ja suhkru kogust. Lasin käia ca poolteist nädalat. Kuigi mulks juba lõppes, lasin õllel veel natuke rahulikult omaette olla. Polnud lisanud juba tükk aega kuivi humalaid ja UPS – läks ka meelest!
Õnneks ei meenunud mulle see lootusetult hilja. Võtsin ruttu kaane korraks maha, puistasin humalakotikese sisu pruuli sisse ja panin kaane näuhti peale tagasi. Nüüd lasin veel paar päeva seista, et juurde tuleks üks korralik humal.
Villimise päeval pistsin nagu ikka automaatsifooni kääritusnõusse, pumpasin korra, aga mida ei tulnud, oli õlu. Daah! Humalad olid ummistanud sõelad, filtrid, kraanid. Egas midagi. Võtsin sifooni välja, lasin vee tagurpidi läbi ja pistsin uuesti kääritusnõusse. Seekord olin juba targem. Panin sifooni otsa humalate võrkkotti, et see hoiaks humalad kinni ja kui ots juba sees, siis tõmbasin selle võrgu ära. Asi töötas nagu kellavärk. Ja siit tuleb nüüd tarkusetera algajatele: „Pane juba kohe kuivhumalad riidest kotti või peene silmaga võrgust kotti sisse, siis hiljem lihtsam.
Edasi toimetasin nagu ikka. Ja nagu ikka ootasin juba seda käsitööõlle maitset. Õnneks oli mul varasemast pruulimisest varud olemas, seega elasin need kaks nädalat ootusärevalt kenasti üle.
AEG ON KÄES! Korraliku pauguga lendas traatkork pealt, mis tähendab, et mull mängust välja ei jäänud. Valasin tulemuse klaasi. Värvuselt pigem selline tumedapoolsem merevaik, aga ikka mõnusalt selge ja tummine. Nagu me teame, siis vaht tekib ka vastavalt valamise tehnikast, kas siis paksem tort või väiksem kirme. Maitsesin – õnnestus! Täidlane, aga siiski kerge. Piisavalt mõru nagu üks õige IPA käsitööõlu olema peab. Ja ei saa jätta enda teada, et mida nädal edasi, seda küpsemaks, puhtamaks ning mõnusamaks maitse läks. PROOSIT!
Jäta oma kommentaar
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.