Üki-kaki-kommi-nommi, millisest õllest jään ma jommi…?

Tõepoolest, valikut väga palju ja täpselt niimoodi lugedes jäi näpp Coopersi English Bitteri peale. We’ll see!

Finlandia Bitter´t olen juba korduvalt teinud, millest võib eeldada, et see on mulle väga maitsenud. Vaatame, kas Coopers´ga läheb samamoodi.

Valmistamise poole pealt pole midagi uut. Kõik nagu ikka – õlleekstrakt, pruulimissuhkur, vesi, pärm ja käima. Kuid midagi uut siiski on. ÕHULUKK! See pole tavaline õhulukk, vaid patendeeritud disainiga VAIKNE ÕHULUKK! Teate, minu arust näeb see isegi kuidagi ägedam välja. Ja teate mis veel? See töötabki. Eks ikka, kui kuulad, siis ka kuuled, aga sellist klassikalist “mulksu” ei tule. Vajab võibolla harjumist isegi, kuna see mulks on ju omamoodi mõnus ja kodune – nagu pruulimise üks osa. Igatahes õlle kvaliteeti see ei tohiks mõjutada. Kui nüüd meenutada, sis mul eelmise “mulksutajaga” on olnud rohkem kui kord, et mulksu ei tulegi (ju siis pääseb süsihappegaas kuskilt mikropragudest välja). Samas, õlu saab ikka korralik, mis on ka põhiline.

1-2-3…möödus jällegi üks päev. Aeg on villima asuda. Villimisel kasutan automaattäitjat. Sellega tekib villimisel pudelisse korralik vaht, mis mingis mõttes on ebamugav – villin pudelitesse nii palju kui mahub, siis vaht veidi settib ja villin viimase osa pudelist. Teisalt mulle jällegi vaht meeldib, siis tuleb ühe korraliku vahumütsiga õlu, mis on omaette ilu. Seni kuni see isetehtud märjuke soojas gaasi toodab, saan nautida eelnevatest varudest isetehtud käsitööõlut.

Aeg on seal maal, kus sõna otseses mõttes PIDIN tegema esimese maitsmise. See tuli kuidagi äkki ja kiirelt. Lugu järgmine:

Tuli meile külla Kanal 2 “Kodustiil”. Demonstreerisime Jaanusele, kuidas üht hääd käsitööõlut kodus ise teha ja mida me üleüldse pakume.