Tänaseks olen teinud nii õlut, veini kui ka siidrit.
Siidrit olen teinud tegelikult juba mitmeid kordi ja väga hästi on õnnestunud, kui välja arvata üks kord. Nimelt on meil komme hoida pruulimissuhkrut läbipaistavas purgis. Sama komme on meil ka soolaga. Jep, me teame, et võiks ju sildistada, aga see selleks. Mu kallis kaasa vaatas, et mõlemas purgis on poole jagu suhkrut ning otsustas need ühte valada. Nagu te juba aimate, siis tegelikkuses ta valas pool purki soola kokku poole purgi suhkruga. Mina panin siidri käima nagu tavaliselt, lisades siis ka vajaliku koguse nn suhkrut. Mulksus, välja nägi nagu ikka ehk siis mitte midagi ei viidanud sellele, et ma olin siidrit valmistanud soolaga.
Mulks jäi võib olla varem seisma, kuna ikkagi pool minu lisatud suhkrust osutus päriselt ka suhkuruks. Kuna mulks on ka varasemalt vahel kiiremini seisma jäänud, siis ei pööranud ma ka sellele suuremat tähelepanu. (Õlu, siider ja vein käärivad tegelikkuses ju edasi).
Nagu ikka, enne villimist maitsesin ka vahtu. Tundus tõe poolest soolakas. Aga aju nagu tõrkus uskumast seda soola maitset. Ja ega ma ju ka tollel hetkel veel ei teadnud, et pool mu lisatud suhkrust oli tegelikkuses sool. Villisin kenasti kõik ära ja viimase lõpu lasin klaasi, nagu ikka, et maitsta ennustatavat tulemust. Seda ma tean, et villimisel on ju märjuke soe ja mullita, aga see maitse… Siis sain küll aru, et asi ei ole õige. Film hakkas kerima tagant ettepoole. Ma ei suutnud välja mõelda ühtegi põhjust, miks mul siider soolane tuli. Siis aga plahvatas – NAINE! Kutsusin naise ülekuulamisele. Keerutas ta nagu keerutas, aga lõpuks võttis süü omaks.
Ehk siis alates sellest hetkest ma jälgin väga hoolsalt, mida ma märjukese valmistamisel lisan.
Seekord võtan ette Finlandia siidri. Sellel on peal kirjas, et õuna ja puuvilja siider, mis tähendab, et enamuses on õun, kuid maitsenüansina on ka teisi puuvilju. Finlandia käsitöö siider on selles mõttes selline lihtne tegemine, et selles siidrikomplektis on mahlasiirup ja pärm. Ei mingit lisa magusainet ega maitsestamiseks essentse: lihtsalt suhkur ja vesi ja pärm juurde ning valmis ta saabki. Maitselt on Finlandia siider selline poolmagus, kergelt joodav „tõeline puuviljapomm“, nagu nad ise räägivad. Kogemusest tean rääkida, et kui panna liialt palju vett, siis lõpptulemus tuleb nö „vesine“, aga kuna mulle meeldib pigem tummisem maitse, siis teen maksimaalse lubatava 24 liitri asemel 20 liitrit siidrit. Suhkrut panen ikka kilo jagu, ehk siis peaks ka kraadi või kahe jagu kangem tulema. Kaas peale, käima ja lasen rahulikult 1,5 nädalat olla. Mulks jääb seisma, aga lasen ikka seista veel mõned päevad.
Villimise päeval võtan kaane maha, nuusutan, mekin – nagu päris, ei mingit soola. Villin ja taaskord lasen viimase sortsu klaasi, et ikka kindel olla. Taaskord, toasoe ja ilma mullita, aga siiski annab aimatava tunde. Kõik nagu tipp-topp, maitse ongi tummisem, aga kuna vett panin vähem, siis tundub ka, et magusus selle võrra suurem.
No, vaatame, mis sellest tuleb. Jätan tuppa seisma paariks nädalaks. Seejärel tõstan külma ning nädal külmas seisnuna avan valminud käsitöösiidri. Põmaki hüppab kork lahti. See tähendab ainult üht – mull on sees. Valan siidri klaasi, võtan lonksu ja tõden, et sain järjekordselt millegagi hästi hakkama. Tõesti, kui eelistada täiesti kuiva siidrit, siis see on pigem ikkagi selline poolmagus, aga mõnus värskendav puuviljapomm on see küll!
Proosit!
Add comment
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.